Kui maailmas on olemas pokkerimängija, kes erilist tutvustamist ei vaja, siis see on Doyle ‘Texas Dolly’ Brunson. Rohkem kui 50 aastase pokkerimängija kogemusega, on see pokkerilegend näinud, teinud ja kuulnud kõike ja mitte ainult seoses pokkeriga, vaid eluga tervikuna. Alates 2007.a. lõpust on Brunson oma blogi vahendusel ülejäänud maailmaga jaganud oma pokkerianekdoote ning elukogemusi.
Esimene asi, mis Doyle’i blogi lugedes silma torkab on tema elukogemus ja tagasihoidlikkus. Erinevalt mitmetest teistest tänapäeva pokkerimängijatest, ei tunne ta vajadust pidevalt korrata kui hea- ja kui palju teistest parem pokkerimängija ta on või muudmoodi teisi mängijaid kritiseerida. Ta näeb maailma sellisena, nagu see on, mitte sellisena, nagu see võiks olla, mis on väga hea vaheldus kui kuulata mängijaid nagu Hellmuth, ‘full_flush‘ või ‘Ziigmund‘ ja nende pidevat suurustamist.
Brunsoni blogipostitused pole mitte lihtsalt huvitavad, vaid igaühes on ka mingi suur tarkusetera või nagu tema neid nimetab: “päeva Doyleism”. Nendes sisalduvad näiteks laused, nagu: “Puhas südametunnistus on harilikult märk halvast mälust” või “Reputatsioon on mull, mis lõhkeb, kui mees püüab seda enda jaoks suureks puhuda”.
Blogi sisulise poole pealt, saab sealt palju lugeda tema reiside- ja, pokkerimängude kohta, milles ta osales, kihlvedudest, mida ta sõlmis teiste pokkerimängijatega, kuid samuti saab sealt ettekujutuse tema maailmavaate ja poliitiliste vaadete kohta. Samuti pole haruldane lugeda tema regulaarsetest arsti juures käikudest (ta on ikkagi 77 aastat vana), kuid isegi nendes lugudes on paras annus huumorit nagu enamikes ta postitustes. Üks mu isiklikest lemmikutest on postitus, kus Brunson reageeris kuulujuttudele, mis süüdistasid teda rassismis. Doyle’i märkus: “Mul on olnud mustanahalisi sõpru kogu elu jooksul. Ma saan läbi isegi Phil Iveyga, niikaua, kuni me ei pea kasutama sama tualettruumi”.